Kei Kvarnstrom 
Alates kuuendast eluaastast kuni tänase päevani on mul olnud kolm sõpra. Päris minu oma koerad. Esimese koera, suure musta puudli, koolitasin
lapsevaimustusega välja selle aegse ainukese Koera raamatu järgi. Teine koer, turu väravast saksa lambakoera pähe toodud must krants oli niivõrd
taibukas, et tajus mu ajuvõnkeid ja luges mu keha keelt nagu sulaselget aabitsat. Kolmas koer (tütre klassiõe Kuldsel Retriiveril käis tundmatu kosilane külas) oli vimkasid täis ja temaga jõudsin ma esimest korda Koeruse klubi ukse taha.
Ja siin ma nüüd olen endiselt. Kodus kasvamas teadmata tõugu ja vanust üllatusi täis neljas kutsikaplika. Tema tõin koju Saaremaalt, seal avastas üks hommik tööle minnes kohalik apteeker ta pappkastiga oma õe seltsis apteegi ukse tagant.
Koerad on mind saatnud läbi elu. Lisaks veel kassid ja hamstrid ja merisead ja jänesed ja aara papagoid ja kilpkonnad ja kalad ja murtud tiivaga vares ja tuvi ja veel mõned uulitsal kurva pilguga koera nässe on meil peatunud, et edasi minna päris pere juurde. Kindlasti jäi nüüd mõni olend nimetamata…
Lapsed on minuga olnud 12 aastat. Viimased 5-6 aastat lisaks oma kolmele lapsele ka suur hulk kõiki lapsi, kes on tulnud mu juurde läbi Päikesetantsu beebikooli http://www.paikesetants.ee/.
Armastan lapsi ja loomi. Püüan Laps ja Koer tunnis need kaks elu suurt armastust omavahel kokku sobitada.
Kommentaarid [2]:
------
------
