Nutikas peni

Talvekoerus 2007 print

Esimene Talvekoerus toimus 4. veebruaril 2007 Vääna-Jõesuu metsades. Ilm oli suurepärane ja meeleolu elev.

Kogu seiklus kandis kahte märksõna — sport ja meelelahutus. Eelkõige andis see üritus suurepärase võimaluse veeta koeraga metsas mõnusalt aega. Ja mõttetööd jagus sellel üritusel nii koerale kui ka peremehele.

 Seikluse läbimiseks sai iga võistleja orienteerumiskaardi, kuhu olid märgitud lisakatsete asukohad. Kohe raja alguses katsetati koera püsivust ja peremehe kiirust ning taiplikkust — seda oli vaja selleks, et koer paigale ootama saada. Kindlasti olid sellel lisakatsel eelisolukorras need, kel sõnakuulelikkuse põhitõed juba selged. Kellel ei jaganud aga pea, jagasid jalad, nagu vanarahvas ütleb. Kui koer ikka paigal ei püsinud, tuli võistluspaaril trahviks 400meetrine ring joosta.

Järgmise punkti otsimine oli juba ülesanne koera ninale, tuli leida peidetud loomamagu. Mao, mille lõhn on inimesele väga eemaletõukav, aga koertele tõeline maiuspala, leidsid möned koerad kiirelt.. Samas oli ka neid koeri, keda lõhnaorienteerumine jättis lihtsalt ükskõikseks ja kontrollpunkti otsimine jäi hoopis koerajuhi hooleks.

Lisakatsetest...


tuli läbida veel metsa-agility, mis oli sport-agilityt harrastavatele koertele täielik üllatus. Koer lihtsalt ei uskunud oma silmi, kui keset metsi tuttava raja leidis.

Veel tuli koeral teha kohtuniku märguande peale ring ümber puu, kuid ega ülesanne nii lihtne olnudki, kui esmapilgul võib tunduda, nipp oli selles, et omanik pidi seisma koera soorituse ajal märgitud alas ja puust eemal. Peale võistlust saigi just selle ülesande kohtunikuga pikemalt vesteldud ja tema arvamust uuritud.

Kohtunik Gert oli karm aga õiglane. Nii nagu igal kohtunikul ja igal spordialal, kujunesid ka siin Gerdil välja omad lemmikud. Nende puhul avaldas kohtunikule muljet just koostöö koeraga ja peremehe positiivne sportlik suhtumine. Ülesannet pidas kohtunik jõukohaseks kõigile koertele. Samal ajal tõdes ta, et enamik koerajuhte olid tema juurde jõudes juba väsinud, mis paneb ilmselt nii mõnegi koerajuhi oma füüsilisele vormile tõsisemalt mõtlema. Omajagu põnevust pakkus ka see, kuidas iga võistluspaar ülesandega hakkama sai – kes külvas enne sooritust ümber puu vorstiraja, kes kasutas enne õpitud käsklust „Ringi”, kes saatis koera kavalalt puu taha visatud puuoksa järele ning kutsus koera teiselt poolt ringiga tagasi. Soovitusena koerajuhtidele ütles Gert kuldsed sõnad – usaldage rohkem oma koeri ja saage nendega hästi läbi.

 Lõppülesanne oli aga maitsev — koerad said ülesandeks 2 meetriselt distantsilt suuga kotletti püüda. See oli koera tööpäevale igati meeldiv lõpp.

Võistlemas olid nii tõukoerad kui ka segaverelised koerad ning kõik olid võrdsed võistlejad. Kui rada läbitud ja ajad kokku liidetud, olid esikolmik järgmine:

  1. 1iiri setter Ferris/ Märten Kress 00:35:32
  2. saksa lambakoer Yolanda/ Anneli Rämmann 00:40:29
  3. austraalia lambakoer Tinny/ Marge Perri 00:45:49


Ka võitja käest sai uuritud, kuidas talle selline seiklus tundus.

Märteni sõnul meeldis talle raja valikul vahelduv maastik, samuti sobis raja pikkus (2,5 km ). Koerajuhi sõnul tegigi seikluse huvitavaks see, et vaja läks nii mõttetööd, head füüsilist vormi kui ka kiiret reageerimist. Lisakatsetest hindas Märten kõige keerukamaks just lõhnaorienteerumist.

Õigustatult arvas ta, et löhnaeelistused on koertel tõuti erinevad. Selle kompenseerisid aga koerajuhi terav silm ja kiired jalad. Rajale minnes arvas Märten, et tegu on meelelahutusliku ettevõtmisega, kuid see tunne ei kestnud tal kauem kui esimese kontrollpunktini. Edasi tekkis juba hasart. Innustades vastastikku teineteist, kujunes selle raja läbimisest mõnus seiklus mõlemale, nii koerale kui ka peremehele. Kui tavaliselt pidi iiri setter Ferris puude vahel siksakitama, siis seekord jooksis Ferris kindlalt mööda rada, kiigates vaid aega-ajalt üle õla ja oodates peremehe järgmisi käske. Nähes neid rajal, võis kindlalt öelda, et Märten ja Ferris nautisid koos tegutsemist kogu hingest.

Peale seiklust autasustati parimaid.


Lõkke ääres oli mõnus muljeid jagada, joodi kogu seltskonnaga koos teed ja kinnitati keha. Siin selguski, et võitjateks osutusid tegelikult kõik. Kes tuli otsima meelelahutust, sai seda, kes tuli sportima, läbis raja kiiremini ja sai ka vastava tulemuse.

Mõtted liiguvad korraldajatel aga juba Kevadkoeruse suunas, sest ega kevad enam väga kaugel polegi ning koeraga kevadises metsas seigelda on juba hoopis teistmoodi kogemus.

Lõpetuseks võiks kõigile koeraomanikele soovitada — hoidke ikka mõni koerus varuks, olgu siis aastaaeg milline tahes.



Kommentaarid [0]:


Kommenteeri artiklit:

Nimi
Kommentaar
üks pluss kaks = <- palun kirjuta siia tehte vastus numbrina

 


Creative Commons License Kodulehel olevaid materjale on lubatud kasutada mittekommertsiaalsetel eesmärkidel tingimusel, et on ära toodud viide allikale.